[1] Tekst põhineb konverentsi ettekandel Küttim, Merle; Podmetina, Daria; Gerstlberger, Wolfgang (2025). Sustainability Meets Innovation: Exploring university-industry-government cooperation in Estonia. Proceedings of XXXVI ISPIM Innovation Conference: 36th ISPIM Innovation Conference – Innovation Powered by Nature, ISPIM, Bergen, Norway on 15 June to 18 June 2025. Ed. Iain Bitran, Steffen Conn, Alex Mitsis, Paavo Ritala, Marko Torkkeli & Meriam Trabelsi. Norway: The International Society for Innovation Management Ltd, 1−11.
Merle Küttim, Daria Podmetina, Wolfgang Gerstlberger, Anu Nuut
1. Sissejuhatus
Jätkusuutlik innovatsioon on lähenemisviis, mis asetab jätkusuutlikkuse väärtusloome ja tehnoloogilise arengu põhiloogikasse. Erinevalt traditsioonilistest innovatsioonimudelitest, mis seavad esikohale kasumi, püüab jätkusuutlik innovatsioon tasakaalustada majanduskasvu ökoloogilise ja ühiskondliku heaoluga. See on tihedalt seotud ringmajanduse põhimõtetega, mis rõhutavad ressursitõhusust, suletud ahelaga süsteeme ja väärtuse säilitamist kogu toote elutsükli vältel. Jätkusuutlik innovatsioon integreerib majanduskasvu keskkonnaalaste ja sotsiaalsete eesmärkidega.
Haridusasutuste-tööstuse-avaliku sektori (U-I-G) koostöö mängib keskset rolli jätkusuutliku innovatsiooni edendamisel Eesti postindustriaalses Ida-Viru piirkonnas, mis seisab silmitsi märkimisväärsete majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste üleminekuprobleemidega. Piirkond, mis on ajalooliselt sõltunud põlevkivi kaevandamisest ja energiatootmisest, läbib keerulist ümberkujundamist, mis on tingitud energia üleminekust fossiilkütustelt rohe- ja ringmajanduse suunale ning demograafilistest nihetest ja sotsiaal-poliitilistest muutustest. Teadmiste ülekande, usalduse loomise ja integreeritud juhtimise võimendamise kaudu soodustab U-I-G koostöö majanduse mitmekesistamist, suurendab innovatsioonivõimet ja edendab säästvaid tavasid.
2. Teaduslikud lähtekohad
2.1 Jätkusuutlik innovatsioon ja ringmajandus
Jätkusuutlik innovatsioon seob majanduskasvu keskkonna- ja sotsiaalsete eesmärkidega, integreerides jätkusuutlikkuse ettevõtete väärtusloome ja tehnoloogilise arengu keskmesse (Boons & Lüdeke-Freund, 2013; Voegtlin & Scherer, 2017). Selle asemel, et käsitleda jätkusuutlikkust välise piiranguna, nähakse seda innovatsiooni ja konkurentsivõime allikana. Ringmajandus täiendab seda lähenemist, keskendudes ressursitõhususele, suletud materjalivoogudele ja väärtuse säilitamisele kogu toote elutsükli vältel. Sellised muutused eeldavad süsteemset lähenemist ja mitme sidusrühma koostööd, kuna üksikud ettevõtted ei suuda üksi ületada institutsionaalset inertsi ega kujundada toetavaid innovatsiooniökosüsteeme.
Hoolimata jätkusuutlikkuse kasvavast tähtsusest seisavad paljud organisatsioonid silmitsi rakendusprobleemidega, mis tulenevad võimekuste, riskide ja ebakindlusega seotud takistustest. Nende takistuste ületamisele aitab kaasa haridusasutuste, tööstuse ja avaliku sektori koostöö, mis ühendab teaduslikud teadmised, praktilise rakendusvõime ja strateegilise toe. Nimetatud partnerlused tugevdavad innovatsiooniökosüsteeme ning on olulised taastuvenergia, jäätmete väärindamise ja rohepöörde valdkonnas (Markard et al., 2012; Hargreaves et al., 2013).
2.2 Haridusasutuste-tööstuse-avaliku sektori koostöö teoreetilised raamistikud
Haridusasutuste, tööstuse ja avaliku sektori koostöö viitab nende osapoolte süstemaatilisele partnerlusele teadusuuringute, innovatsiooni ja ühiskondliku arengu edendamiseks. Koostöö võib toimuda ametlike projektide ja lepingute, institutsionaalsete struktuuride (nt innovatsiooniklastrid, ühised uurimiskeskused) ning mitteametlike võrgustike kaudu. Mitme sidusrühma innovatsioonikoostööd selgitavad erinevad teoreetilised raamistikud, millest üks levinumaid on Triple Helix mudel (Etzkowitz & Leydesdorff, 2000).
Triple Helix käsitleb innovatsiooni haridusasutuste, tööstuse ja avaliku sektori vastastikuse koostöö tulemusena, kus haridusasutustel on keskne roll teadmiste loomisel ja rakendamisel. Mudel rõhutab institutsioonidevahelisi liideseid, nagu teaduspargid ja inkubaatorid, ning tõstab esile interdistsiplinaarse teadmiste loomise ja jagamise olulisust. Triple Helix Twins (Etzkowitz & Zhou, 2006; 2021) lähenemine laiendab seda lähenemist, keskendudes jätkusuutlikkusele ja ühiskondlikule kaasatusele, tuues keskmesse avalikud väärtused, keskkonnaprobleemid ja kogukonna vajadused. See võimaldab siduda majanduslikku konkurentsivõimet sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkidega, mis on eriti oluline perifeersetes ja üleminekupiirkondades.
2.3 Haridusasutuste-tööstuse-avaliku sektori koostöö jätkusuutlikkuse kontekstis
Koostööpõhised teadus- ja arendustegevuse algatused on oluline mehhanism, mille kaudu haridusasutused, ettevõtted ja avalik sektor loovad ühiselt teadmisi jätkusuutliku innovatsiooni edendamiseks. Need algatused saavad sageli riiklikku rahastust ning põhinevad jagatud intellektuaalomandil, juhtimisstruktuuridel ja infrastruktuuril. Vahendavad ja toetavad osapooled nagu ettevõtluskeskused ja teaduspargid toetavad nii ametlikke kui ka mitteametlikke koostöösuhteid, pakkudes füüsilisi ja organisatsioonilisi platvorme teadmiste vahetuseks (Etzkowitz & Zhou, 2006; Clarysse et al., 2014). Avaliku ja erasektori partnerlused, eriti puhta energia ja nutikate linnade valdkonnas, võimaldavad ressursside koondamist, riskide jagamist ja jätkusuutlike lahenduste skaleerimist.
Koostöö tõhusus sõltub usaldusest, vastastikusest mõistmisest ja selgetest juhtimisraamistikest. Haridusasutused tegutsevad sageli teadmussiirde büroode kaudu, mis vahendavad intellektuaalomandit ja toetavad akadeemiliste teadmiste jõudmist tururakendusteni. Samas esineb mitmeid väljakutseid, sealhulgas osapoolte erinevad eesmärgid ja ajahorisondid, suhtlus- ja usalduslõhed ning võimekuse assümmeetria, mis piirab väiksemate ettevõtete osalemist. Täiendavalt võib koostööd takistada regulatiivne killustatus ja ebaselge poliitikaraamistik. Need probleemid rõhutavad vajadust paindlike ja adaptiivsete juhtimismudelite järele, mis ühtlustavad stiimuleid, lihtsustavad koordineerimist ja toetavad vastastikust õppimist.
3. Uuringu metoodika
Uuring põhineb kvalitatiivsel intervjuupõhisel metoodikal, mille eesmärk on analüüsida haridusasutuste, tööstuse, katusorganisatsioonide ja avaliku sektori koostöö rolli jätkusuutliku innovatsiooni edendamisel Ida-Viru piirkonnas. Andmeid koguti aastatel 2024–2025 läbi poolstruktureeritud intervjuude 46 sihipäraselt valitud sidusrühma esindajaga, sh haridusasutuste, ettevõtete, omavalitsuste ja katusorganisatsioonide esindajatega. Uuring keskendus osapooltele, kes on otseselt seotud poliitikakujundamise, jätkusuutlikkuse algatuste, innovatsioonitegevuste või nende toetamisega. Intervjuud salvestati, transkribeeriti ja analüüsiti temaatilise analüüsi abil. Analüüs võimaldas leida koostöömustrid, institutsionaalsed rollid ja peamised tegurid, mis soodustavad või piiravad jätkusuutlikku innovatsiooni piirkondlikus kontekstis.
4. Tulemused
- Osapoolte vaheliste suhete mustrid
Ida-Virumaal on kujunenud mitmetasandiline suhetevõrgustik, mida mõjutavad samaaegsed majanduslikud, sotsiaalsed ja energiasiirdega seotud muutused, sealhulgas eemaldumine põlevkivienergiast. Need suhted ulatuvad piirkondlikult riiklikule ja rahvusvahelisele tasandile. Vahendajatel, sh arenguagentuuridel ja vabaühendustel, on keskne roll lõhede ületamisel, koostöö edendamisel ning usalduse loomisel. Ühisüritused, nagu seminarid, konverentsid, messid ja häkatonid, loovad platvorme teadmiste vahetuseks, uute partnerluste tekkeks ja jätkusuutliku innovatsiooni toetamiseks.
Võtmerolli mängivad suurte ja väikeste ettevõtete vahelised partnerlused, mida toetavad vahendavad osapooled, nagu piirkondlikud arenguagentuurid, tööstusliidud ja innovatsioonikeskused. Haridusasutused – ülikoolid, kolledžid ja kutsekoolid – teevad ettevõtetega koostööd õppekavade, koolitusprogrammide ja praktikate kaudu. Riigiasutused ja kohalikud omavalitsused pakuvad koostööle poliitilist tuge, rahastamist ja infrastruktuuri, kuid tegevusi võivad pidurdada ülereguleerimine ja piiratud kohaliku tasandi kaasatus.
4.2 Koostöö ja jätkusuutliku innovatsiooni väljakutsed
Üleminekuperioodil seisab Ida-Viru piirkond silmitsi mitmetasandiliste väljakutsetega, mis tulenevad ajaloolisest sõltuvusest põlevkivitööstusest ja selle järkjärgulisest taandumisest. See üleminek langeb kokku mitmete paralleelsete muutustega, sealhulgas haridusreform, piiratud piiriülene majandustegevus, katkenud väärtusahelad ja kasvavad energiahinnad. Valdavalt venekeelne elanikkond ning piirkonna kuvand tugeva tööstuse, kuid nõrga ettevõtluskeskkonnaga loovad täiendavaid koostööbarjääre. Tööjõu madal sektoriteülene mobiilsus, kaasaegsete eluasemete puudus, killustatud kogukonnad ja keskse koordineerija puudumine piiravad piirkondlikku sidusust ja arengut.
Ettevõtted puutuvad kokku nii rahaliste kui ka hoiakutest tulenevate takistustega. Püsib lootus põlevkivitööstuse võimalikule taastumisele ning keskendutakse alltöövõtule, mis pärsib pikaajalist planeerimist ja innovatsiooni. Madalad kinnisvarahinnad ja tagatiste puudumine raskendavad rahastuse kaasamist, samas kui umbusaldus riigi ja ebastabiilse regulatiivse keskkonna suhtes vähendab investeerimisvalmidust. Koostööd piirab ka ebakõla haridusasutuste ja ettevõtete ootuste vahel: ettevõtjad eelistavad kiireid ja praktilisi lahendusi, samas kui haridusasutused keskenduvad pikaajalistele ja akadeemilistele eesmärkidele. Haridusasutusi piiravad riiklikud õppekavaraamistikud ja valdkondliku kogemusega õppejõudude nappus.
4.3 Koostöö ja jätkusuutliku innovatsiooni võimaldajad
Jätkusuutliku innovatsiooni arengut Ida-Virumaal toetavad samas ka mitmed võimaldajad, mis soodustavad koostööd ja piirkondlikku ümberkujundamist. Oluline roll on regulatiivsel raamistikul, mis pakub nii rahalist kui ka mitterahalist tuge, eelkõige Õiglase Ülemineku meetme, ettevõtlusprogrammide, koolituskavade ning haridus- ja teadusteenuste uuendamise kaudu. Samas hinnatakse nende meetmete eesmärke ja mõju erinevalt: osa osapooli näeb Ida-Viru tulevikku uue suure tööstusharu kujundamises, mis asendaks põlevkivitööstuse, samas kui väikeettevõtluse rolli peetakse tagasihoidlikuks. Õiglase ülemineku lähenemine rõhutab aga majanduse mitmekesistamist, uusi arengusuundi ning jätkusuutlikku arengut ilma ühe keskselt domineeriva tööstusharuta.
Lisaks institutsionaalsele toele soodustavad koostööd suhted ja organisatsioonilised tegurid. Usaldus osalejate vahel on paranenud, eriti tänu katusorganisatsioonide ja koostööplatvormide tugevnemisele. Kuigi endiselt esineb pingeid, nagu keelelised ja identiteediga seotud lõhed ning skeptilisus uute algatuste suhtes, on kasvanud valmisolek koostööpõhiseks innovatsiooniks. Uued formaadid, näiteks häkatonid ja ühised ideelaborid, toovad piirkonda noori, värskeid ideid ja uut energiat. Koostööd toetab ka mitmekeelsus, mis võimaldab tõhusamat suhtlust eesti, vene ja inglise keeles erinevate sidusrühmade vahel.
4.4 Koostöö ja jätkusuutliku innovatsiooni väljundid
Jätkusuutliku innovatsiooni väljundid Ida-Viru ettevõtete tasandil hõlmavad nii järkjärgulisi kui ka radikaalseid muutusi, mis kujundavad ümber kohalikke tööstusharusid. Järkjärguline innovatsioon avaldub toodete ja protsesside parendamises, sealhulgas energiatõhususe suurendamises, digilahenduste kasutuselevõtus, jäätmekäitlussüsteemide rakendamises, keskkonnajalajälje mõõtmises ja töötajate koolitamises. Need sammud aitavad ettevõtetel vastata regulatiivsetele nõuetele ja parandada tootlikkust, vähendades samal ajal keskkonnamõju. Koostöö haridusasutuste, tööstuse ja avaliku sektoriga toetab teadmussiiret ning kiirendab kestlike praktikate levikut.
Radikaalne innovatsioon väljendub uutesse tegevusvaldkondadesse sisenemises ja ärimudelite ümberkujundamises, eriti energiasiirde kontekstis. Ettevõtted uurivad alternatiive põlevkivile, näiteks tootmisjääkide väärindamist ja ringmajanduslahendusi, sh kaltsiumkarbonaadi tootmist põlevkivituhast ning biokütuste kasutamist. Need algatused toetavad majanduse mitmekesistamist ja suurendavad piirkonna vastupanuvõimet väliskeskkonna muutustele. Kuigi koostööd piiravad endiselt lõhed usalduses ja osapoolte ebaühtlane valmisolek, näitavad tulemused kasvavat avatust ja vajadust innovatsiooni järele.
5. Kokkuvõte
Teadmiste levik ja vahetus erinevate osapoolte vahel on üheks keskseks põhimõtteks jätkusuutlikkusele suunatud innovatsiooni edendamisel Ida-Viru piirkonnas. Koostöö haridusasutuste, tööstuse, katusorganisatsioonide ja avaliku sektori asutuste vahel loob innovatsiooniks keskkonna, mis seob majanduslikud sihid keskkonna- ja sotsiaalsete eesmärkidega. Samas vajab regionaalne koostöö ja teadmiste vahetus võrgustikupõhist suhtlust ja selle laiendamist, erinevaid rolle ja ülesandeid täitvaid ning ressursse panustavaid osapooli, raamistikku mis kaasab aga ei ole liialt ettekirjutav. Eriti oluline on see ülemineku piirkonnas, kus innovatsioon sõltub usaldusest, vahendavate ja toetavate osapoolte olemasolust ja suutlikkusest siduda pikaajalised strateegiad konkreetsete kohalike vajadustega.
Kasutatud kirjandus
Boons, F. and Lüdeke-Freund, F., 2013. Business models for sustainable innovation: state-of-the-art and steps towards a research agenda. Journal of Cleaner production, 45, pp.9-19.
Voegtlin, C. and Scherer, A.G., 2017. Responsible innovation and the innovation of responsibility: Governing sustainable development in a globalized world. Journal of business ethics, 143, pp.227-243.
Markard, J., Raven, R. and Truffer, B., 2012. Sustainability transitions: An emerging field of research and its prospects. Research policy, 41(6), pp.955-967.
Hargreaves, T., Hielscher, S., Seyfang, G. and Smith, A., 2013. Grassroots innovations in community energy: The role of intermediaries in niche development. Global environmental change, 23(5), pp.868-880.
Etzkowitz, H. and Zhou, C., 2006. Triple Helix twins: innovation and sustainability. Science and public policy, 33(1), pp.77-83.
Etzkowitz, H. and Leydesdorff, L., 2000. The dynamics of innovation: from National Systems and “Mode 2” to a Triple Helix of university–industry–government relations. Research policy, 29(2), pp.109-123.
Clarysse, B., Wright, M., Bruneel, J. and Mahajan, A., 2014. Creating value in ecosystems: Crossing the chasm between knowledge and business ecosystems. Research policy, 43(7), pp.1164-1176.