Ida-Virumaa elanike rändekavatsused

Lühiraport, august 2026

Hanna Kerstina Kartau

Ligi kolmandik Ida-Virumaa elanikest kaalub järgmise viie aasta jooksul lahkumist ja ligikaudu pooled kalduvad jääma. Lahkumiskavatsus on kõige levinum noorte seas, samal ajal kui vanemaealised soovivad valdavalt maakonda jääda. Osa võimalikest lahkujatest peab siiski võimalikuks hilisemat tagasipöördumist.

Inimese soov kodukohast lahkuda võib tuleneda nii praktilisest vajadusest kui ka soovist leida mujalt paremaid töö-, haridus- või elutingimusi. Jäämist toetavad omakorda rahulolu elukeskkonnaga, head tulevikuväljavaated ning sotsiaalsed ja emotsionaalsed sidemed paigaga. Rändekavatsus kujuneb seega kodukoha ja mujal tajutavate võimaluste, inimese vajaduste ning tema käsutuses olevate ressursside koosmõjus (de Haas, 2021). Elanike rändekavatsused annavad teavet ka piirkonna atraktiivsuse kohta. Piirkonna pikemaajalise arengu üks eeldusi on selle võime pakkuda inimestele sobivaid majanduslikke võimalusi ja elukeskkonda ning elanikke ja tööjõudu hoida (OECD, 2023).

Ida-Virumaa puhul on elanike tulevikuplaanid eriti olulised, sest maakonna rahvaarvu on pikemat aega vähendanud nii loomulik iive kui ka väljaränne. 2011.–2021. aastal lahkus Ida-Virumaalt teistesse Eesti maakondadesse 4900 inimest rohkem, kui mujalt Eestist maakonda saabus (Statistikaamet, 2022). Elanike soov jääda, lahkuda või tulevikus tagasi pöörduda näitab seetõttu ka seda, kuivõrd nähakse Ida-Virumaad sobiva kohana oma edasise elu korraldamiseks.

Lühiraport annab põgusa ülevaate Ida-Virumaa elanike rändekavatsustest, nende kavatsustega seotud teguritest ning arengusuundadest, mis võiksid toetada Ida-Virumaale jäämist või hilisemat tagasipöördumist.  Analüüs põhineb küsitluse „Ida-Virumaa täna ja homme. Elanike arvamused ja ootused“ andmetel ning keskendub küsimusteplokis „Liikumine ja elukoht“ käsitletud rändekavatsustele. Küsitluse eesmärke, valimit, andmekogumist ja andmekvaliteeti kirjeldab uuringu metoodikaraport.

Lahkumis- ja jäämiskavatsused

Küsimustikule vastanutest veerand ei soovi lähima viie aasta jooksul kindlasti Ida-Virumaalt lahkuda ning ligi kolmandik pigem ei soovi seda teha (joonis 1). Samal ajal on ligi kolmandik mõelnud lahkumise peale: kindlasti kavatseb lähiaastatel lahkuda 12% elanikest ning 18% pigem kavatseb seda teha. Enam-vähem selge rändehoiakuga elanike kõrval on 14% neid, kes ei ole sellele mõelnud või ei oska öelda, kas nad soovivad lahkuda või jääda.

Kindlasti või pigem Ida-Virumaalt lahkuda soovivatest elanikest kaalub ligikaudu 40% hiljem maakonda naasmist, seejuures enamik neist peab tagasitulekut võimalikuks, kuid mitte kindlaks. Veidi üle kolmandiku ehk 36% tagasi tulla ei plaani ning 22% ei oska võimalikku tagasipöördumist veel hinnata.

Joonis 1. Küsimuse “Kas sooviksite lähima 5 aasta jooksul Ida-Virumaalt lahkuda või mujale elama asuda?” vastajate jaotus (%). N = 951
Joonis 1. Küsimuse “Kas sooviksite lähima 5 aasta jooksul Ida-Virumaalt lahkuda või mujale elama asuda?” vastajate jaotus (%). N = 951

Vastajatelt küsiti ka, millised meetmed või arengusuunad võiksid toetada nende Ida-Virumaale jäämist või hilisemat tagasipöördumist. Kõige olulisemaks peeti heade ja tasuvate töökohtade olemasolu: ligi 90% vastajatest pidas seda kindlasti või pigem oluliseks (joonis 2). Paremat tervishoiuteenuste kättesaadavust pidas oluliseks 81% vastajatest.

Joonis 2. Küsimusteploki “Millised meetmed või arengusuunad paneksid Teid Ida-Virumaale pigem jääma või siia naasma?” tunnuste jaotus (%) kõikide vastajate seas. (N = 941-951)
Joonis 2. Küsimusteploki “Millised meetmed või arengusuunad paneksid Teid Ida-Virumaale pigem jääma või siia naasma?” tunnuste jaotus (%) kõikide vastajate seas. (N = 941-951)

Ka lastehoiu, hariduse, eluasemetoetuse ja teiste nimetatud võimaluste parandamist pidas suur osa vastajatest jäämist või tagasipöördumist toetavaks, kuid töökohtade ja tervishoiuteenustega võrreldes olid need mõnevõrra vähem olulised. Kõige vähem tähtsaks peeti paremat ühistransporti: seda hindas kindlasti või pigem oluliseks ligikaudu pool vastajatest, 35% aga pigem või üldse mitte oluliseks.

Lahkumis- ja tagasipöördumiskavatsuste rühmad

Lahkumis- ja võimaliku tagasipöördumiskavatsuste ühendamisel eristati kuus rühma. Kindlasti ei soovinud järgmise viie aasta jooksul Ida-Virumaalt lahkuda 25% vastajatest. Veel 15% pigem ei soovinud lahkuda ning märkis ka võimaliku tagasipöördumise küsimuses, et neil ei olnud lahkumisplaani. Lisaks kaldus 9% vastajatest jäämise poole, kuid pidas võimaliku lahkumise korral hilisemat tagasipöördumist tõenäoliseks (joonis 3).

Lahkumist kaalus 24% vastajatest: 13% pidas võimalikuks hilisemat naasmist, 11% aga Ida-Virumaale tagasi tulla ei plaaninud. Ülejäänud 27% ei olnud lahkumise või võimaliku tagasipöördumise suhtes selget seisukohta kujundanud.

Analüüsi kaasati 930 vastajat, kelle vastused kahele küsimusele võimaldasid rändekavatsuse rühma üheselt määrata. Analüüsist jäid välja vastajad, kes ei olnud vastanud mõlemale küsimusele, ning 14 omavahel vastuolulise vastusekombinatsiooniga juhtumit.

Vanus tingib rändekavatsustes suurimad erisused 

Suurimad erinevused vastajate vahel ilmnevad vanuserühmade võrdluses. 55–64-aastastest plaanib Ida-Virumaale jääda 53% vastajatest ja püsivalt lahkuda 4%, samas kui 29% ei ole oma plaanides kindlad. 18–34-aastastest kavatseb järgmise viie aasta jooksul maakonnast lahkuda 47%, kindlasti või pigem jääda plaanib vaid 20%. Vastajad vanuses 35–54 aastat jäävad kavatsustelt nooremate ja vanemate vastajate vahele: 41% kavatseb maakonda jääda ning 22% kaalub lahkumist, neist ligikaudu pooled võimalikku hilisemat tagasitulekut ja pooled püsivat lahkumist. Ilmneb selge vanuseline muster: 55–64-aastaste seas on jäämiskavatsus märksa levinum, samal ajal kui enamikul noortel ei ole kindlat plaani praegusesse elukohta jääda.

Omavalitsuste võrdlus

Omavalitsuste võrdluses on kindlasti või pigem maakonda jääda soovivate vastajate osakaal suurim Alutaguse vallas, kus neid on üle poole. Jäämiskavatsus on suhteliselt levinud ka Toilas, Narvas ja Narva-Jõesuus. Lahkumist kaaluvate vastajate osakaal on suurim Lüganusel, Sillamäel ja Narvas, kus ligi 30% kaldub järgmise viie aasta jooksul lahkumise poole. Kohtla-Järvel on selliseid vastajaid veerand.

Haridustasemete võrdlus

Haridustasemete võrdluses kaaluvad maakonnast lahkumist kõige sagedamini kesk- ja põhiharidusega inimesed, kutse- ja kõrgharidusega vastajate seas on lahkumiskavatsus mõnevõrra vähem levinud. Tööalase staatuse järgi on püsivalt lahkuda soovijate osakaal väikseim juhtide ja tippspetsialistide seas. Koos nendega, kes pigem ei soovi lahkuda, kuid lahkumise korral kaaluksid tagasitulekut, on nende seas maakonda jäämise või siia naasmise poole kaldujaid üle 60%. Lahkumist kaaluvad sagedamini oskus- ja lihttöölised ning ettevõtjad, kellest ligikaudu veerand mõtleb järgmise viie aasta jooksul maakonnast lahkumisele.

Joonis 3. Vastajate plaanid järgmise 5 aasta jooksul Ida-Virumaalt lahkumise ning naasmise osas (%). (N=930)

Rändekavatsuse rühmad erinevad ka üldise eluga rahulolu ja Ida-Virumaa tulevikuga seotud tunnete poolest (joonis 4). Keskmine eluga rahulolu on kõrgeim nende seas, kes kindlasti Ida-Virumaalt lahkuda ei soovi, ning madalaim nende seas, kes kaaluvad lahkumist ega plaani hiljem tagasi tulla. Sarnane muster ilmneb Ida-Virumaa tulevikuga seotud tunnetes: kõigi vastajate keskmine hinnang on 4,7 ehk veidi alla skaala keskpunkti, kuid püsivat lahkumist kaaluvate elanike seas vaid 2,7. Madalam eluga rahulolu ja murelikum hinnang Ida-Virumaa tulevikule on seega seotud tugevama lahkumiskavatsusega.

Joonis 4. Keskmine üldine eluga rahulolu skaalal 0 „ei ole üldse rahul“ kuni 10 „väga rahul“ ning Ida-Virumaa tulevikuga seotud tunded skaalal 0 „mure, hirm, masendus“ kuni 10 „lootus, kindlustunne, optimism“ rändekavatsuse rühmade kaupa. N = 926–928.

Kokkuvõte

Ligikaudu pooled Ida-Virumaa elanikest kalduvad oma elu maakonnas jätkama, kuid ligi kolmandik kaalub järgmise viie aasta jooksul lahkumist. Kõige selgem on vanuseline erinevus: 18–34-aastastest kaalub lahkumist peaaegu pool, samal ajal kui 55–64-aastastest soovib üle poole kindlasti või pigem maakonda jääda. Lahkumist kaaluvate elanike üldine eluga rahulolu on madalam ning tulevikuvaade murelikum. Jäämist või tagasipöördumist toetavate teguritena hindasid vastajad kõige olulisemaks häid ja tasuvaid töökohti ning tervishoiuteenuste paremat kättesaadavust.

Piirkonna arendamisel vajavad seetõttu erilist tähelepanu noored ning elanikud, kelle lahkumis- või jäämisplaan ei ole veel kindlalt välja kujunenud. Eesmärk ei peaks olema veenda inimesi iga hinna eest Ida-Virumaale jääma, vaid kujundada töö-, teenuse- ja elutingimused, mille puhul jäämine või hilisem tagasipöördumine oleks realistlik ja soovitud valik. Kuna 27% vastajatest on lahkumise või tagasituleku suhtes ebakindlad ning osa võimalikke lahkujaid kaalub naasmist, võivad just nende rühmade tulevikuvalikuid piirkonna edasised arengud veel mõjutada. Nende vajaduste täpsem tundmine ja nähtavate tulevikuvõimaluste loomine on seetõttu piirkondliku poliitika oluline ülesanne.

Järgmine lühiraport vaatleb lähemalt, millised paigaga seotud sidemed kujundavad veel ebakindla rändekavatsusega elanike valmisolekut Ida-Virumaale jääda.

Kasutatud kirjandus