Lühiraport, juuni 2026
Autor: Avo Trumm
Raport näitab, et Ida-Virumaal kujuneb suhtumine julgeolekustamisse valikulise, keele- ja infoväljapõhise hoiakumustrina, mida mõjutab eeskätt see, kuidas konkreetsete meetmete mõju tajutakse piirkondliku arengu, argielu ja kuuluvustunde seisukohalt.
Julgeolekupoliitiline taust
Julgeolekustamine on selle lühiraporti tähenduses protsess, kus mõjukas poliitiline toimija raamistab mingi teema „eksistentsiaalse ohuna“, et tõsta see tavapoliitikast erandirežiimi ning legitimeerida erakorralised meetmed (Wæver, 1995). Piiriuuringute vaates on see Ida‑Virumaa puhul oluline seetõttu, et tegemist ei ole ainult riigipiiri kõrval asuva maakonnaga, vaid piirkonnaga, kus kattuvad poliitiline piir, julgeolekupiir, meediaväljade piir ning keele- ja kultuuriruumi piirid, mistõttu lisaks turvalisuse tagamisele kujundavad julgeolekumeetmed siin ka igapäevast liikumist, ligipääse, kuuluvust ja piirkonna kuvandit (van Houtum & van Naerssen, 2002; Brambilla, 2015).
Praegune julgeolekupoliitiline kontekst on Eestis püsivalt pingestunud ning riik käsitleb Venemaad otsese ja pikaajalise ohuna, tugevdades seejuures nii sõjalisi kui mittesõjalisi võimeid (Kaitsepolitseiamet, 2026).
Ida‑Virumaale muudavad selle tausta eriti tundlikuks piiriasend, mitmekeelne infokeskkond ja piirkonna varasem sotsiaalmajanduslik haavatavus; samaaegselt näitab Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023, et Ukraina sõda on murendanud turvatunnet väga laialt — 73% elanikest leiab, et sõda on lõhkunud senise turvalise maailma, ning märkimisväärne osa tajub suhetes rohkem umbusku ja vältimist (Kultuuriministeerium, 2024). Riigipoolsed sammud julgeoleku tugevdamiseks puudutavad nii piiri, sõjalist kohalolekut kui ka kaitsetööstust.
2026. aastal on jätkunud idapiiri väljaehitamine ning piirile on paigaldatud esimesed statsionaarsed droonivastased seireseadmed; riigi julgeolekupoliitiline suund on samal ajal liikunud kaitsekulude ja kaitsevõime investeeringute hoidmise poole väga kõrgel tasemel, mida väljendab ka 2026. aasta eelarves kavandatud vähemalt 5% SKP-st kaitsekuludeks. Ida‑Virumaa kontekstis lisandub sellele märgilise sammuna plaan alustada Narva kaitseväelinnaku rajamist (Kaitseministeerium, i.a).
Eesti elanike avalik suhtumine sellesse on üldjoontes toetav, kuid mitte ühtlane. 2026. aasta riigikaitseuuringu järgi leiab 81% elanikest, et Eesti peaks rünnaku korral osutama relvastatud vastupanu, 62% oleks valmis osalema kaitsetegevuses ning 82% toetab nii NATO liikmesust kui liitlasvägede kohalolekut Eestis; samas peetakse kõige tõenäolisemateks ohtudeks valeuudiste levikut ja küberrünnakuid ning kasvab nende hulk, kes usuvad, et elukeskkond Eestis muutub ebaturvalisemaks (Kantar Emor, 2026).
Lõimumismonitooring 2023 osutab omakorda, et muust rahvusest elanikkond ei moodusta ühtset „venekeelset kogukonda“, vaid koosneb erinevate identiteedi-, usaldus- ja meediaprofiilidega rühmadest, kelle hoiakud riigi ja riigikaitse suhtes erinevad (Kultuuriministeerium, 2024). Sellest taustast lähtudes on oluline analüüsida, milline on Ida-Virumaa elanike suhtumine julgeolekustamisse ja millised tegurid seda kujundavad.
Üldine suhtumine julgeolekustamisse Ida-Virumaal
Järgneva analüüsi aluseks on 2025.–2026. a toimunud Ida-Virumaa elanikkonnaküsitluse andmed. Ülevaade andmestikust ja küsitluse metoodikast on esitatud vastavas lühiraportis.
Analüüsi alustuseks on mõistlik vaadata, kuidas Ida‑Virumaa elanikud hindavad üldiselt piirkonna julgeolekulist kaitstust ning kuidas nad suhtuvad konkreetsetesse julgeolekustamisega seotud sammudesse.
Üldise hinnangu tasandil ei ole pilt üheselt positiivne ega negatiivne. Väitega, et Ida‑Virumaa elanike julgeolek ja turvalisus on tagatud, nõustuvad pooled vastajatest, samas kui ligi 40% ei nõustu ning kümnendik ei oska seisukohta võtta (joonis 1).
Seda tulemust võib kõrvutada 2026. aasta üleriigilise riigikaitseuuringuga, mille järgi usub pool Eesti elanikest, et Eestit oleks võimalik kaitsta kuni liitlaste abi saabumiseni (Kantar Emor, 2026). Selles võrdluses ei paista Ida‑Virumaa elanike hinnang piirkonna kaitstusele olevat Eesti üldisest taustast selgelt erinev. Oluline on siinkohal rõhutada, et elanike üldises hinnangus sellele, kas piirkonna julgeolek ja turvalisus on tagatud, ei ilmne suuri ega analüüsi kandvaid erinevusi enamiku vaadeldud taustatunnuste (sugu, vanus, emakeel, piirkond) lõikes.
Suhtumine julgeolukustamisega seotud tegevustesse
Sellise üldise hinnangu taustal vaatame, kuidas Ida-Virumaa elanikud suhtuvad riigipoolsetesse julgeolekustamisega seotud tegevustesse (joonis 2).
Joonis näitab, et kõige positiivsemalt suhtutakse kaitseinvesteeringutesse, mida tajutakse eeskätt piirkondliku arengu toetajana. Mitme teise meetme puhul on hoiakud aga märksa ambivalentsemad. Näiteks uute kaitsetööstusettevõtete rajamisse ja riigipiiri kindlustamisse suhtutakse vastuoluliselt ning arvamused jagunevad toetuse ja vastuseisu vahel enam-vähem võrdselt. Kõige kriitilisemalt hinnatakse meetmeid, mis puudutavad vahetumalt inimeste igapäevast toimetulekut või liikumisvõimalusi, nagu maksude tõstmine riigikaitse tugevdamiseks või piiriületuse piiramine, mida toetab vaid väike osa vastanutest. Kõige ebamäärasemaks jääb suhtumine Venemaa telekanalite kättesaadavuse piiramisse, mille puhul paistab silma suur seisukohta mitte võtvate vastajate osakaal.
Kokkuvõttes näitab joonis, et suhtumine julgeolekustamisse ei ole ühetaoline: suhteliselt suuremat toetust pälvivad meetmed, mida seostatakse investeeringute ja arenguga ning piiravamatesse või vahetumat isiklikku mõju omavatesse sammudesse suhtutakse selgelt ettevaatlikumalt.
Keel ja infoväli suhtumise kujundajana
Kui üldises hinnangus piirkonna julgeoleku ja turvalisuse tagatusele ei ilmnenud rühmade lõikes suuri erinevusi, siis konkreetsetesse julgeolekustamise meetmetesse suhtumisel joonistuvad selgemalt välja emakeele ja infovälja orientatsiooni* erinevused (tabel 1). Kuna need tunnused on piirkonnas ka ruumiliselt diferentseerunud, ilmneb osaliselt ka piirkondlik muster. Seevastu vanusest, haridustasemest ja soost tulenevad erinevused on enamasti kas statistiliselt ebaolulised või mõju suuruselt väikesed.
*Infovälja tunnus moodustati kahe küsimuse põhjal: usaldusväärse info saamine Venemaa riiklikust meediast ning Eesti peavoolumeediast (ERR, Delfi, Postimees, Rus.Delfi, Rus.Postimees jm). Mõlemad tunnused kodeeriti ümber vastavalt sellele, kas vastaja saab sealt infot vähemalt mingil määral või mitte, ning nende kombinatsioonist moodustati neli kategooriat: nõrk/puuduv infoväli (nii Eesti kui Vene riigimeediaga kokkupuude on vähene või puudub), Eesti-keskne infoväli, segaväli ja Vene riigimeedia-keskne infoväli.
Pole üllatav, et eesti emakeelega vastajad on julgeolekumeetme suhtes selgelt toetavamad kui vene emakeelega vastajad ning riigipiiri väljaehitamist peab positiivseks 85%, vene meedia piiramist ja täiendavaid kaitseinvesteeringuid 72% ning Ivangorodi piiriületusvõimaluste piiramist 50% vastajatest.
Venekeelsed vastajad peavad kõige taunimisväärseks maksude tõstmist riigikaitse tagamiseks (80% vastu), piiriületuse tõkestamist (67% vastu) ning riigipiiri väljaehitamist (49%). Andmed näitavad ka seda, et julgeolekuhoiakutes on ka rohkelt ambivalentsust: sõltuvalt meetmest ei oska oma suhtumist määratleda eestikeelsetest vastajatest 10-30% ja venekeelsetest vastajatest 25-40%.
Hoiakud ja suhtumised on sageli seotud info- ja meediatarbimisega ning ka infovälja lõikes ilmnevad selged erinevused (vt joonis 3). Eesti-keskses meediaväljas paiknevad vastajad suhtuvad mitme julgeolekustamise meetme puhul teistest rühmadest toetavamalt, eriti riigipiiri väljaehitamise olulisuse, kaitsetööstusettevõtete rajamise ning Vene meedia piiramise küsimustes. Samas ei tähenda see kõigi meetmete laiapõhjalist heakskiitu, sest näiteks piiri sulgemise ja riigikaitsemaksu puhul jääb ka selles rühmas ülekaalu kriitiline hoiak.
Segavälja rühm kaldub mitmes küsimuses samuti pigem negatiivsema hoiaku poole, eriti piiriületuse piiramise, riigikaitsemaksu ja Vene meedia piiramise puhul.
Kõige selgemalt väljendub vastuseis vene-keskses meediaväljas, kus enamikus küsimustes domineerivad kriitilised või vastuseisu väljendavad hinnangud ning mõne meetme puhul on vastuseis peaaegu üksmeelne. Nõrga või puuduva kokkupuutega rühmas paistab seevastu enam silma suurem ebamäärasus, mis avaldub suhteliselt kõrges „ei oska öelda” vastuste osakaalus.
Kokkuvõttes osutab joonis sellele, et julgeolekustamisega seotud hoiakud on selgelt seotud vastajate infokeskkonnaga ning kooskõlas eelneva analüüsiga ei saa neid taandada üksnes keelelisele kuuluvusele.
Üldistava vaate saamiseks moodustati analüüsi viimases etapis julgeolekustamisse positiivselt ja negatiivselt suhtumise koondindeksid, milles summeeriti vastavalt vastaja antud positiivsed ja negatiivsed vastused*. Nende lõikes ilmneb sama põhimuster, mis üksikmeetmete analüüsis: hoiakuid diferentseerivad kõige selgemalt emakeel ja meediaväli, samas kui piirkonna mõju on mõõdukam ning vanuse, hariduse ja soo mõju jääb enamasti väikeseks. Positiivse koondindeksi puhul on tugevaim eristaja emakeel, negatiivse koondindeksi puhul aga infoväli. Samas hariduse, vanuse ja soo lõikes ilmnevad erinevused on küll mõnel juhul statistiliselt olulised, kuid mõju suuruselt tagasihoidlikud.
* Positiivse suhtumise indeks: väga nõus/ väga rahul jne = 2p, nõus/rahul jne =1p; Negatiivse suhtumise indeks: üldse ei ole nõus/ üldse ei ole rahul jne = 2p, ei ole nõus/ ei ole rahul jne =1p. Mõlema indeksi miinimumväärtuseks on 0 ja maksimumväärtuseks 12.
Ida-Virumaa elanike julgeolekustamisega seotud hoiakute tähendus Eesti julgeoleku-, regionaal- ja piirialapoliitikale
Raporti tulemused osutavad, et Ida-Virumaal ei saa julgeolekustamise mõju käsitada üksnes riiklike kaitsemeetmete toetamise või tagasilükkamisena. Piirialal tähendab julgeolekustamine rohkemat kui olemasoleva riigipiiri kaitsmist: see kujundab ühtlasi elanike liikumisvõimalusi, infokeskkonda, kuuluvustunnet ja piirkonna tulevikukujutlusi. Selles mõttes toodab julgeolekustamine piirialal lisaks turvalisusele ka uut piiriloomet (Brambilla, 2015; Trumm, 2026).
See järeldus on oluline Eesti praeguses julgeolekuolukorras, kus riik on suurendanud kaitsekulud 2026. aastast 5,4 protsendini SKP-st ning rõhutab järjest enam tervikriigikaitse, sisemise sidususe ja vastupanuvõime tähtsust. Ida-Virumaa puhul ei ole seetõttu küsimus ainult füüsilise julgeoleku tugevdamises, vaid ka selles, kuidas teha seda viisil, mis ei süvenda piirkonna sotsiaalset ja infoväljalist ääremaastumist.
Raporti empiirilised tulemused näitavad, et Ida-Virumaal toetatakse rohkem neid julgeolekuga seotud samme, mida tõlgendatakse piirkondliku arengu ja investeeringutena, samal ajal kui piiravamad või vahetumat isiklikku mõju omavad meetmed tekitavad rohkem kriitikat ja ebamäärasust. See viitab, et piirialadel ei saa julgeolekumeetmeid käsitleda ühe tervikpaketina: nende kohalik vastuvõetavus sõltub suuresti sellest, kas neid tajutakse võimaluse või piiranguna.
See haakub ka Eesti regionaal- ja piirialapoliitika laiemate eesmärkidega, mille keskmes on töövõimaluste, teenuste ja elukeskkonna parandamine kõigis piirkondades ning Ida-Virumaa käsitamine eraldi tähelepanu vajava strateegilise ruumina (Regionaal- ja …., i.a). Nii viitavad ka käesoleva raporti tulemused, et julgeolekuga seotud sammud omandavad suurema legitiimsuse siis, kui need seostuvad kohaliku kasu, arenguvõimaluste ja tulevikukindlusega ning kui neid saadab usaldusväärne ja kohapeal tähenduslik kommunikatsioon. Kuna hoiakuid eristavad väga selgelt emakeel ja infoväli, eeldab piirkondliku julgeoleku tugevdamine ka järjekindlat tööd usaldusväärse kommunikatsiooni, meediapädevuse ja kohalike vahendajate toetamisega.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes näitab raport, et üldine hinnang piirkonna julgeoleku ja turvalisuse tagatusele ei erine rühmade lõikes kuigi tugevalt, kuid konkreetsetesse julgeolekustamise meetmetesse suhtumisel joonistuvad välja märksa selgemad erinevused. Eesti emakeelega ja Eesti-keskses infokeskkonnas paiknevad vastajad on mitme meetme puhul toetavamad, samas kui vene-keskses infoväljas domineerivad sagedamini negatiivsed hinnangud ning nõrgema või segatud infovälja puhul paistab enam silma ebamäärasus. Ida-Virumaa ei ole Eesti jaoks seega üksnes piiriala, mida tuleb kaitsta, vaid ka ruum, kus otsustatakse, kuidas siduda julgeolek, areng ja ühiskondlik kuuluvus. Selles mõttes on julgeolekustamine Ida-Virumaal ühtaegu julgeolekupoliitika ja sotsiaalselt vahendatud piiriloome protsess, mille tulemus võib olla kas suurem usaldus ja sidusus või vastupidi süvenev võõrandumine.
Kasutatud kirjandus
- Brambilla, C. (2015). Exploring the critical potential of the borderscapes concept. Geopolitics, 20(1), 14–34. https://doi.org/10.1080/14650045.2014.884561
- (2026). Aastaraamat 2025–2026. https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/aastaraamat-2025-2026.pdf
- (n.d.). Kaitse-eelarve. https://kaitseministeerium.ee/poliitikad-ja-planeerimine/kaitsevoime-areng/kaitse-eelarve
- Kantar Emor. (2026). Avalik arvamus riigikaitsest 2026. Kaitseministeerium. https://kaitseministeerium.ee/sites/default/files/documents/2026-06/Avalik_arvamus_riigikaitsest_2026_Emor.pdf
- (2024). Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023. https://www.kul.ee/sites/default/files/documents/2024-04/EIM%202023%20aruanne.pdf
- Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. (n.d.). Regionaalareng ja -poliitika. https://www.agri.ee/regionaalareng-uhistransport/regionaalareng-ja-poliitika
- Trumm, A. (2026, 24. aprill). Piiriloome ja sidusus: miks Ida-Virumaa vajab eritähelepanu? Sirp. https://www.sirp.ee/piiriloome-ja-sidusus-miks-ida-virumaa-vajab-eritahelepanu/
- van Houtum, H., & van Naerssen, T. (2002). Bordering, ordering and othering. Tijdschrift voor Economische en Sociale Geografie, 93(2), 125–136. https://doi.org/10.1111/1467-9663.00189
- Wæver, O. (1995). Securitization and desecuritization. In R. D. Lipschutz (Ed.), On security (pp. 46–87). Columbia University Press.