Lühiraport, august 2026
Autor: Avo Trumm
- Ida-Virumaa muutuste juhtimisel ei piisa üksnes elanike kohanemisoskuste toetamisest ega uute võimaluste üldisest tutvustamisest. Tulevikukindluse kujunemiseks peavad eri keele- ja haridustaustaga elanikud nägema, milliseid usutavaid ja kättesaadavaid võimalusi piirkonna areng neile pakub ning kuidas need seostuvad nende enda ja nende pere võimalike tulevikuradadega.
- Ida-Virumaa elanikud ei jagune selgelt optimistideks ja pessimistideks. Tulevikumure ei tähenda tingimata vähest kohanemiskindlust: paljud mureliku tulevikuvaatega elanikud ei pea muutustega kaasaskäimist enda jaoks raskeks, kuid näevad harvem häid võimalusi oma unistuste teostamiseks.
Sissejuhatus
Ida-Virumaal toimuvad muutused puudutavad korraga piirkonna majandust, tööturgu, haridust, avalikke teenuseid, elukeskkonda ja inimeste igapäevast heaolu. Muutuste tähendust ei saa siiski hinnata ainult investeeringute, loodud töökohtade või statistiliste heaolunäitajate põhjal. Oluline on ka see, kuidas piirkonna elanikud oma praegust olukorda ja võimalikke tulevikuarenguid tõlgendavad.
Tulevikukindluse eri tahud
Käesolevas raportis vaadeldakse tulevikukindluse eri tahke: hinnanguid enda ja piirkonna tulevikule, tajutud eneseteostusvõimalusi ning muutustega kaasaskäimise raskust. Tulevikukindlust käsitletakse seega laiemalt kui optimismi või pessimismi. Küsimus on ka selles, kas inimene näeb enda jaoks häid võimalusi ja kui raskeks peab ta muutustega kaasaskäimist.
Tulevikku puudutavad ootused ja kujutlused annavad võimalikele arengutele tähenduse ning aitavad inimestel hinnata enda, oma pere ja kodupiirkonna väljavaateid. Bazzani (2023) eristab tulevikku puudutavates arusaamades ootusi, kujutlusi ja narratiive, mis mõjutavad seda, kuidas inimesed olevikus olukordi hindavad ja valikuid teevad. Tulevikukujutlused kujunevad varasemate kogemuste, kättesaadava teabe, ühiskondlike arutelude, teiste inimeste kogemuste ja inimese sotsiaalse positsiooni koosmõjus. Suckert (2022) rõhutab, et need ei ole üksnes isiklikud lootused või kartused, vaid seostuvad ka ebavõrdsuse, identiteedi, võimu ja ühiskondlike muutuste võimalikkusega.
Isiklik ja piirkondlik tulevikuvaade
Oluline on eristada isiklikku ja piirkondlikku tulevikuvaadet. Isiklik tulevikuootus puudutab inimese ja tema pere eeldatavat elukäiku, piirkondlik tulevikuvaade aga hinnangut Ida-Virumaa arengusuunale ja elujõulisusele. Need vaated võivad kattuda, kuid ei pea seda tegema. Inimene võib uskuda enda toimetulekusse, kuid olla piirkonna üldise arengu suhtes kriitiline. Samuti võib ta suhtuda piirkonna arengusse lootusrikkalt, nägemata selle seost enda võimalustega.
Norris jt (2024) on samalaadselt näidanud, et vanas tööstuspiirkonnas ei pruugi muutuste toetamine, kohaseotus ja tunnetatud võimalus arenguid mõjutada omavahel kokku langeda. Welleri, Beeri ja Porteri (2024) kohapõhise õiglase ülemineku käsitlus suunab seetõttu küsima mitte ainult seda, kui jõukohaseks peavad elanikud muutustega kaasaskäimist, vaid ka seda, kas muutused loovad neile tähenduslikke ja kättesaadavaid võimalusi.
Analüüsi aluseks on 2025.–2026. aastal läbi viidud küsitluse „Ida-Viru täna ja homme. Elanike arvamused ja ootused“ andmed. Küsitlus käsitleb Ida-Virumaa elanike heaolu, sotsiaalseid suhteid, töö- ja õppimiskogemusi, tervist, paigaseotust ning hinnanguid piirkonna arengule. Täpsem ülevaade uuringu eesmärkidest, valimist, andmekogumisest ja andmekvaliteedist on esitatud küsitluse metoodika lühiraportis.
Esmalt vaadeldakse elanike hinnanguid enda ja Ida-Virumaa tulevikule ning nende erinevusi elanikerühmades. Seejärel analüüsitakse tulevikuvaadete seoseid tajutud eneseteostusvõimaluste ja muutustega kaasaskäimise raskusega.
Idavirulaste tulevikuvaated lootuse ja mure vahel
Ida-Virumaa elanike hinnangud enda ja piirkonna tulevikule ei ole üheselt optimistlikud ega pessimistlikud. Isikliku tuleviku puhul arvab suurim osa vastanutest, et nende ja nende pere elu jääb järgmise viie aasta jooksul enam-vähem samaks. Olukorra paranemist ja halvenemist ootavaid elanikke on ligikaudu võrdselt ning umbes viiendik ei oska tuleviku suunda hinnata.
Piirkonna käekäiguga seotud ootused
Ka Ida-Virumaa tulevikuga seotud hinnangud jäävad kõige sagedamini skaala keskossa. Selgelt murelikke hinnanguid on rohkem kui lootusrikkaid, kuid peaaegu 40% vastajatest ei kaldu tugevalt kummaski suunas (joonis 2). Skaala keskossa jäämine ei tähenda tingimata seisukoha puudumist. See võib väljendada ettevaatlikkust, arengusuundade ebaselgust või seda, et piirkonna tulevikus nähakse korraga nii võimalusi kui ka ohte.
Tulevikuvaated erinevad kõige selgemalt emakeele järgi. Eesti emakeelega elanike seas on lootusrikas piirkondlik tulevikuvaade ligikaudu kaks korda sagedasem kui murelik hinnang. Vene emakeelega elanike seas on suhe vastupidine: murelikke hinnanguid on märgatavalt rohkem kui lootusrikkaid (joonis 2). Ka loodavad eesti emakeelega inimesed enda ja oma pere elu paranemist vene emakeelega vastajatest sagedamini ning annavad harvem määratlemata vastuse (joonis 1).
Keelerühmade erinevusi ei saa siiski taandada üksnes emakeelele. Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023 näitab, et keeleline taust on seotud elukoha, eesti keele oskuse ja kasutuse, meediavalikute, tööturupositsiooni ning ühiskondliku osalusega (Kultuuriministeerium, 2024). Need tegurid võivad omakorda mõjutada nii arengute kohta kättesaadavat teavet kui ka seda, kuidas inimene enda võimalusi ja piirkonnas toimuvaid muutusi hindab. Omavalitsuste vahel ilmnevad samuti erinevused, kuid need võivad vähemalt osaliselt peegeldada elanikkonna erinevat keelelist ja sotsiaaldemograafilist koosseisu.
Vanuse ja haridusega seotud erinevused on väiksemad. Nooremad elanikud ootavad mõnevõrra sagedamini enda ja oma pere elu paranemist, vanemad aga senise olukorra püsimist. Piirkonna tuleviku suhtes on vanemate elanike hinnangud seevastu veidi lootusrikkamad. Isikliku ja piirkondliku tulevikuvaate vanuseline muster ei ole seega ühesugune.
Kõrgharidusega elanikud ootavad isikliku olukorra paranemist mõnevõrra sagedamini ja annavad harvem vastuse „ei oska öelda“. Piirkonna tuleviku suhtes on haridusrühmade erinevused tagasihoidlikumad. Haridus võib avardada inimese tööalast ja ruumilist valikuruumi, kuid sellest ei tulene automaatselt positiivsem hinnang kõigile piirkonnas toimuvatele muutustele. Meeste ja naiste hinnangud Ida-Virumaa tulevikule praktiliselt ei erine. Ka isiklikes tulevikuootustes on soolised erinevused väikesed.
Tulevikuvaadete erinevused koonduvad seega eelkõige keelerühmade vahele. Järgnevalt vaatleme, kuidas isiklik ja piirkondlik tulevikuvaade seostuvad hinnanguga enda võimalustele.
Tulevikukindlus seostub tajutud võimalustega
Tulevikuvaade on tihedalt seotud sellega, millisena inimesed enda võimalusi hindavad. Enda ja oma pere elu paranemist ootavatest elanikest näeb valdav enamik häid võimalusi oma unistuste teostamiseks, elu halvenemist ootavate seas arvab suur enamus vastupidist. Samasugune muster ilmneb piirkondliku tulevikutunde puhul: Ida-Virumaa tulevikku lootusrikkalt hindavad inimesed näevad enda ees häid võimalusi märksa sagedamini kui mureliku tulevikuvaatega elanikud (joonis 3).
Küsitlusandmete põhjal ei ole võimalik kindlaks teha seose „suunda“. Positiivsem hinnang piirkonna arengule võib seostuda avarama tajutud võimalusruumiga, kuid sama võimalik on vastupidine seos. Mõlemat võivad kujundada ka inimese praegune olukord ja olemasolevad ressursid. Tulemused näitavad seega tulevikuvaate ja tajutud võimaluste tugevat kooskõla, mitte ühe teguri mõju teisele.
Tulevikuvaade seostub ka hinnanguga sellele, kui raske on muutustega kaasas käia, kuid see seos on märksa nõrgem. Positiivsema tulevikuvaatega elanikud peavad muutustega kaasaskäimist sagedamini jõukohaseks. Samas arvab ka üle poole piirkonna tuleviku suhtes murelikest elanikest, et neil ei ole muutustega kaasas käia raske (joonis 4).
Kahe hinnangu erinevus on oluline. Murelik tulevikuvaade ei tähenda tingimata vähest kohanemiskindlust. Osa elanikest ei pea muutustega kaasaskäimist enda jaoks raskeks, kuid ei näe sellegipoolest häid võimalusi oma unistuste teostamiseks. Seetõttu ei pruugi küsimus olla ainult inimeste valmisolekus muutustega kohaneda, vaid ka selles, kas piirkonna areng loob nende jaoks usutavaid ja kättesaadavaid võimalusi.
Tulevikuvaadete ja tajutud võimaluste sotsiaaldemograafilised mustrid ei kattu täielikult (tabel 1). Emakeel eristab kõige selgemalt piirkondlikku tulevikutunnet, kuid mitte üldist usku oma unistuste teostamise võimalikkusse. Haridus seostub seevastu järjekindlamalt tajutud eneseteostusvõimaluste ja muutustega kaasaskäimise kindlusega, kuid vähem piirkonna tulevikutundega. Seetõttu ei saa murelikumat tulevikuvaadet taandada üksnes sellele, et inimene peab muutustega kaasaskäimist enda jaoks raskeks.
| Tunnus | Isiklik tulevikuootus | Piirkondlik tulevikutunne | Unistuste teostamise võimalus | Muutustega kaasaskäimine |
|---|---|---|---|---|
| Emakeel | Eesti emakeelega vastajate hinnangud on positiivsemad. | Eesti emakeelega vastajate hinnangud on selgelt lootusrikkamad. | Selget erinevust ei ilmne. | Vene emakeelega vastajad peavad muutustega kohanemist sagedamini raskeks. |
| Haridus | Kõrgema haridusega vastajate hinnangud on mõnevõrra positiivsemad ja kindlamad. | Selget erinevust ei ilmne. | Haridustaseme tõustes suureneb usk headesse võimalustesse. | Haridustaseme tõustes suureneb kohanemiskindlus. |
| Vanus | Selget erinevust ei ilmne. | Selget erinevust ei ilmne. | Selget vanuselist suunda ei ilmne. | Nooremad peavad muutustega kaasaskäimist sagedamini jõukohaseks. |
| Sugu | Selget erinevust ei ilmne. | Selget erinevust ei ilmne. | Selget erinevust ei ilmne. | Selget erinevust ei ilmne. |
Tabel 1. Tulevikuvaadete ja tajutud võimaluste erinevused elanikerühmades. Tabelis on esitatud ainult statistiliselt selged ja sisuliselt tõlgendatavad erinevused. „Selget erinevust ei ilmne“ tähendab, et rühmade kogu vastuste jaotus ei erinenud statistiliselt olulisel määral (p ≥ 0,05) või oli erinevus sisuliselt väga väike ja selge suunata. Tulemused kirjeldavad seoseid ega näita nende põhjuslikku suunda.
Kokkuvõte
Ida-Virumaa elanike tulevikukindlust iseloomustab eelkõige ettevaatlikkus. Isikliku tuleviku puhul oodatakse kõige sagedamini senise olukorra püsimist, piirkonna tulevikuga seotud hinnangud jäävad aga sageli mure ja lootuse vahele. Kõige selgemad erinevused tulevikuvaadetes ilmnevad eesti ja vene emakeelega elanike vahel: eesti emakeelega elanike hinnangud on lootusrikkamad, eriti Ida-Virumaa üldise tuleviku suhtes. Meeste ja naiste ning eri vanuserühmade tulevikuvaadetes selgeid erinevusi ei ilmne. Haridusega seotud erinevused on nõrgad ja puudutavad peamiselt isiklikku tulevikuootust.
Suckerti (2022) järgi ei ole tulevikukujutlused üksnes individuaalsed lootused või kartused, vaid sotsiaalselt kujunenud hinnangud sellele, millised arengud tunduvad inimese olukorrast vaadates võimalikud ja usutavad. Seda vaatenurka toetab ka käesolev analüüs. Hinnang Ida-Virumaa tulevikule seostub tihedalt sellega, kas inimene näeb häid võimalusi oma unistuste teostamiseks. Piirkonna tulevik ei ole elanike jaoks seega abstraktne küsimus, vaid seostub sellega, kas soovitud tulevik tundub ka isiklikult võimalik.
Seose suunda ei ole ristlõikeliste küsitlusandmete põhjal võimalik kindlaks teha. Lootusrikkam hinnang piirkonna arengule võib seostuda avarama tajutud võimalusruumiga, kuid sama võimalik on, et usk enda võimalustesse toetab positiivsemat hinnangut nii isiklikule kui ka piirkondlikule tulevikule. Mõlemat võivad kujundada ka inimese praegune olukord, varasemad kogemused ja olemasolevad ressursid.
Tulevikuvaate seos muutustega kaasaskäimise raskusega on märksa nõrgem kui seos unistuste teostamise võimalustega. Paljud mureliku tulevikuvaatega elanikud ei pea muutustega kaasaskäimist enda jaoks raskeks, kuid näevad harvem häid võimalusi oma unistuste teostamiseks.
Tulevikumure ei väljenda seega tingimata passiivsust ega soovimatust muutustega kaasa minna. See võib seostuda ka hinnanguga, et piirkonna areng ei paku inimesele veel piisavalt nähtavaid, usutavaid või tema olukorras kasutatavaid võimalusi.
Tulevikuvaadete ja tajutud võimaluste sotsiaaldemograafilised mustrid ei kattu. Eesti ja vene emakeelega elanike piirkondlik tulevikutunne erineb selgelt, kuid hinnangud oma unistuste teostamise võimalustele on üldjoontes sarnased. Haridus seostub seevastu rohkem tajutud eneseteostusvõimaluste ja muutustega kaasaskäimise kindluse kui piirkondliku tulevikutundega. See näitab, et tulevikutunne, tajutud võimalused ja muutustega kaasaskäimise hinnang on tulevikukindluse omavahel seotud, kuid erinevad tahud.
Tulemused haakuvad Norrise jt (2024) järeldusega, et vanas tööstuspiirkonnas ei pruugi muutuste toetamine, kohaseotus ja tunnetatud võimalus arenguid mõjutada omavahel kokku langeda. Welleri, Beeri ja Porteri (2024) kohapõhise õiglase ülemineku käsitlus juhib samuti tähelepanu sellele, kas muutustega loodavad võimalused on kohalikele elanikele tegelikult kättesaadavad.
Ida-Virumaa muutuste juhtimisel ei piisa üksnes elanike kohanemisoskuste toetamisest ega uute võimaluste üldisest tutvustamisest. Tulevikukindluse kujunemiseks peavad eri keele- ja haridustaustaga elanikud nägema, milliseid usutavaid ja kättesaadavaid võimalusi piirkonna areng neile pakub ning kuidas need seostuvad nende enda ja nende pere võimalike tulevikuradadega.
Kasutatud kirjandus
- Bazzani, G. (2023). Futures in action: Expectations, imaginaries and narratives of the future. Sociology, 57(2), 382–397. https://doi.org/10.1177/00380385221138010
- Kultuuriministeerium. (2024). Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023. Kantar Emor.
- Norris, L., Bristow, G., Cotterill, E., Healy, A., & Marshall, A. P. (2024). Decarbonisation, place attachment and agency: Just transition in old industrial regions. Contemporary Social Science. https://doi.org/10.1080/21582041.2024.2323106
- Suckert, L. (2022). Back to the future: Sociological perspectives on expectations, aspirations and imagined futures. European Journal of Sociology, 63(3), 393–428. https://doi.org/10.1017/S0003975622000339
- Weller, S., Beer, A., & Porter, J. (2024). Place-based just transition: Domains, components and costs. Contemporary Social Science, 19(1–3), 355–374. https://doi.org/10.1080/21582041.2024.2333272