Tuleviku energiasüsteemis on eri energiakandjate tarneahelad märksa tihedamalt üksteisega läbi põimunud kui praegu. Seejuures mängivad olulist rolli taastuvenergia tootmise ning energia salvestus- ja muundamissüsteemid, mis aitavad Eesti majanduses luua tervikuna suuremat lisandväärtust. Ideaalplaani õnnestumiseks on aga vaja konkreetseid otsuseid teha juba täna, rääkis Tartu Ülikooli füüsikalise elektrokeemia teadur Ove Oll.
Energiasüsteemi tervikus moodustab elektritarbimine Eestis vaid ühe kolmandiku, selle kõrval on oluline osa soojusenergial, transpordi energiakandjatel, tööstusel ning põllumajandusel ja maakasutusel. Eesti on seadnud eesmärgiks jõuda elektritootmises aastaks 2030 taastuvenergiamahuni, mis katab täielikult kohaliku tarbimisvajaduse.
Aastal 2024 tuli Eestis tarbitavast elektrienergiast 37% impordist, 22% põlevkivijaamadest, 15 % tuuleparkidest, 13% päikeseparkidest, 7% elektrienergiast toodeti biomassi põletamisel ning 6,5% tuli gaasijaamadest
Olli sõnul oleks analüüside andmeil täielikult taastuvenergial põhineva Eesti energiasüsteemi rahuldamiseks kombineeritud taastuvenergialahendus, millest 44% ja 37% kataks vastavalt mere- ja maismaatuuleparkide toodang, ning valdava enamuse üleäänud elektrienergiast toodaksid päikesepargid. Selline kooslus tagaks, et tootmises poleks ülemäära suuri auke, mida peaks katma salvestustehnoloogiaga.
Eestis on palju vaidlusi tekitanud meretuuleparkide ehitamise toetamine. Taani kogemus kinnitab, et mereparkide töö on võrreldes maismaal asuvate tuuleparkidega palju ühtlasem ning tunde, mil seal üldse tootmist ei toimuks, praktiliselt polegi, sest tuulikud toodavad energiat ka siis, kui tuulekiirus on 2,5 m/s. See tähendab oluliselt madalamaid kulusid elektrivõrgu tugevdamise ja salvestusvõimsuste loomiseks.
Just tootmisstabiilsus on põhjus, miks meretuulepargid sobituvad paremini suurtööstuste lähistele ja nende toodang võiks seetõttu ka Ida-Viru tootmisettevõtetele huvi pakkuda.
Täielikult taastuv elektritootmine
Sihtasutus Rohetiiger on koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga teinud mudeli, milline võiks välja näha täielikult taastuvenergial põhinev elektritootmine aastal 2035.
Jooniselt 2 näeme, et seejuures oleme sellele eesmärgile juba üsna lähedal päikeseparkide arvestuses (vajalikust 1,4 GW energiast on täna veidi üle 1 GW juba saavutatud), tuuleenergia puhul vajaksime neljakordset kasvu (vaja oleks 2,4 GW, millest 0,7 GWh/h on praegu tänaseks elektrienergiat tootmas).
Suursalvestid on olnud jutuks nii Pakri poolsaarel kui ka Narva karjääride puhul, kuid täna nende kohta veel investeerimisotsuseid ei ole. Akusalvestitest on praeguse seisuga Auveres 53 MWh salvestusvõimsusega akusalvesti olemas ning ehitamisel on veel kaks akuparki Kiisal ja Arukülas kogumahuga 400 MWh. Põlevkivi ja biomassi kasutav 300 MW võimsusega soojuselektrijaam on Auveres olemas. Biogaasi, maagaasi või vesinikku põletavad gaasijaamad praeguse seisuga projekteerimisel, kuid investeerimisotsuseid veel pole.
Taastuvenergia ülejääk on väärt ressurss mitmele tööstusharule
Joonisel 2 esitatud Rohetiigri tasakaalumudeli puhul on oluline vaadata tootmise ja tarbimise tasakaalu aasta lõikes. Ideaalsüsteemis tähistab puudujäävat osa joonise vasakus servas olev pisike punane ala – 0,2% elektrienergiasttuleks ka edaspidi importida. Olulisem on aga suurem punane ala joonise paremas servas, mis tähistab elektritootmise ülejääki 8,5% ja oleks väärt ressurss tööstusele või ekspordiks.
Siinkohal on Olli sõnul suur potentsiaal energia keemilisel muundamisel, näiteks vesiniku tootmisel, mille tarbimismaht maailmas on juba praegu rohkem kui 90 miljonit tonni aastas. Vesinik on omakorda oluline ressurss näiteks põllumajandusväetiste tootmiseks, kütuste rafineerimiseks, metallitööstuses puhaste metallide tootmiseks ja keemiatööstuses metanooli tootmiseks. Mõnevõrra väiksemas mahus mängivad seejuures rolli vesinikku kasutavad autod, kaubikud ja bussid, kuid tulevikus, kui tootmismahud kasvavad, on ka selles sektoris Olli sõnul kasvu oodata. Ka jätkusuutlike laevandus- ja lennunduskütuste tootmine vajab suures koguses just vesinikku.
Tuuleparkide jäätmete väärindamine
Tuuleparkide rajamise varjuküljena juhitakse sageli tähelepanu nende hooldusvajadusele ja tuuliku labade ümbertöötlemisega seotud kitsaskohtadele. Oll tõi näite, et jäätmete hulk on siiski näiteks põlevkivitööstusega võrreldes väga väike. Olli sõnul peetakse meretuuleparkide rajamisel silmas 25 aastast kasutusaega. Kogu Eesti elektrienergia tootmisel meretuuleparkides (10 TWh) oleks keskmiselt aastas tekkiv jäätmete hulk, mida ei saa taaskasutada võrreldav Kunda linna elanike aastas toodetud olmejäätmete hulgaga. Kasutatud tuulikulabadest võib saada aga omakorda väärtuslik ressurss, mille taaskasutamine ja väärindamine pakub teadlastele huvitavat uurimisainet ka Virumaa Kolledžis.
Eesti väljavaated täielikult taastuvenergial põhineva energiasüsteemi loomiseks olid jutuks 14. mail Tartu Ülikooli Narva kolledžis toimunud seminaril „Teadlastelt ettevõtjale – aktuaalsed arengud Ida-Virumaa energeetikas“.
Tutvu ka teiste ettekannetega;
– Priit Möller, „Kõrgtemperatuurne elektrolüüs aitab muuta suurtööstust kestlikumaks“
– Jaak Nerut , „Vesiniku roll tulevikuenergeetikas ja kasutusvõimalused Ida-Virumaal“
