Paigakiindumuse seos jäämis- ja lahkumiskavatsustega
Lühiraport, august 2026
Hanna Kerstina Kartau ja Avo Trumm
Ida-Virumaale soovivad sagedamini jääda inimesed, kellel on kodukohaga tugevam emotsionaalne side ning kes näevad piirkonnas enda jaoks sobivaid töövõimalusi ja väärtustavad selle tööstuslikku eripära. Lahkumist kaaluvad harvemini need, keda seovad piirkonnaga lähedased inimesed, toetav naabruskond ja suurem eluga rahulolu.
Varasem rändekavatsusi käsitlev lühiraport andis ülevaate Ida-Virumaa elanike rändeplaanidest ning tagasitulemise kavatsustest ning nende jaotusest sotsiaaldemograafiliste tunnuste lõikes. See raport käsitleb rändekavatsuste seoseid paigakiindumusega ning uurib regressioonanalüüsi abil, millised tegurid eristavad jäämise ja lahkumise poole kalduvaid elanikke neist, kelle rändekavatsus ei ole veel kindlalt välja kujunenud.
Analüüs põhineb küsitluse „Ida-Virumaa täna ja homme. Elanike arvamused ja ootused“ andmetel. Küsitluse eesmärke, valimit, andmekogumist ja andmekvaliteeti kirjeldab uuringu metoodikaraport.
Raportis analüüsitakse nende elanike vastuseid, kes ei välista Ida-Virumaalt lahkumist täielikult. Need on vastajad, kes ei ole jäämises täiesti kindlad, ei ole lahkumise või võimaliku tagasipöördumise suhtes selget seisukohta kujundanud või kaaluvad maakonnast lahkumist. Välja jäeti vastajad, kes olid kindlad, et ei soovi järgmise viie aasta jooksul Ida-Virumaalt lahkuda. Analüüsis vaadeldi, millised elutingimused, tulevikuootused ja paigaga seotud sidemed eristasid ülejäänud vastajate seas jäämise ja lahkumise poole kalduvaid inimesi.
Paigakiindumuse mõõtmine
Ankeedi küsimusteplokis „Seotus elukohaga“ esitati vastajatele kuus väidet, mis käsitlesid nende sidet praeguse kodukohaga. Väited puudutasid lähedaste inimeste ja naabruskonna rolli, kohalikke töövõimalusi ja tööstust, kodupaiga looduse erilisust ning kodukoha igatsemist. Iga väidet hinnati neljapunktisel skaalal, kus 1 tähendas „üldse ei ole nõus“ ja 4 „täiesti nõus“. Vastuste jaotus on esitatud joonisel 1.
Kõige tugevamalt seostasid vastajad oma kodukohaga lähedasi inimesi, loodust ja emotsionaalset kodutunnet. Praktilist seotust väljendavate väidete vastused olid märksa varieeruvamad. Kui kodupaiga tööstust pidas eriliseks ja väärtuslikuks pool vastajatest, siis vaid veerand leidis, et kodupaik pakub talle parimaid töövõimalusi.
Edasise analüüsi jaoks koondati kuus algset tunnust kolmeks kahe väitega osaindeksiks, mis kirjeldasid paigakiindumuse eri mõõtmeid:
- sotsiaalse paigakiindumuse osaindeks moodustati väidetest, mis käsitlesid lähedaste sõprade ja sugulaste siduvat rolli ning naabruskonna inimeste toetavust;
- praktilise paigakiindumuse osaindeks moodustati hinnangutest kodupaiga töövõimalustele ja kohaliku tööstuse tähtsusele;
- emotsionaalse paigakiindumuse osaindeks moodustati väidetest, mis käsitlesid kodupaiga looduse ja vaatamisväärsuste erilisust ning kodukoha igatsemist eemal viibides.
Iga osaindeksi väärtus jäi vahemikku 2–8 punkti. Suurem väärtus näitas tugevamat vastavat tüüpi paigakiindumust. Osaindeksit ei arvutatud, kui vastaja oli jätnud vähemalt ühe selle aluseks olnud väite vastuseta või vastanud „ei oska öelda“.
Kolmest paigakiindumuse mõõtmest olid kõige tugevamad sotsiaalne ja emotsionaalne paigakiindumus. Kõigi analüüsitud vastajate seas olid nende keskmised vastavalt 5,8 ja 5,7 punkti. Praktilise paigakiindumuse keskmine oli madalam, 4,2 punkti.
Kõigi kolme osaindeksi puhul ilmnes rändekavatsuste lõikes sarnane muster: paigakiindumus oli tugevam nende seas, kes ei plaaninud Ida-Virumaalt lahkuda, ja nõrgem nende seas, kes kaalusid lahkumist ega plaaninud tagasi tulla (joonis 2). Viimases rühmas oli eriti madal praktilise paigakiindumuse keskmine, 3,2 punkti. See näitab, et püsivat lahkumist kaaluvad elanikud hindasid kohalikke töövõimalusi ja tööstuse tähtsust oma kodukohaga seotuse alusena teistest rühmadest madalamalt.
Viimase etapina ühendati kolm osaindeksit üheks paigakiindumuse koondindeksiks. Koondindeks moodustati kõigi kuue algse väite ehk kolme osaindeksi summana. Selle väärtus jäi vahemikku 6–24 punkti ning suurem väärtus näitas tugevamat üldist paigakiindumust.
Koondindeks arvutati ainult nendele vastajatele, kelle puhul olid olemas kõik kolm osaindeksit. Seetõttu põhines koondindeks 643 vastaja andmetel. Osaindeksite analüüside vastajate arv oli mõnevõrra erinev, sest praktilist või emotsionaalset osaindeksit ei saanud kõigile vastajatele arvutada.
Paigakiindumuse koondindeksi keskmine oli kõrgeim nende seas, kes ei plaaninud Ida-Virumaalt lahkuda (17,5 punkti), ning peaaegu sama kõrge nende seas, kes pigem ei soovinud lahkuda ja lahkumise korral kaaluksid tagasitulekut (17,2 punkti). Lahkumise või tagasipöördumise suhtes ebakindlate elanike keskmine oli 14,9 ning võimalikku naasmist kaaluvate lahkujate keskmine 14,7 punkti. Kõige madalam oli koondindeksi keskmine püsivat lahkumist kaaluvate elanike seas (12,5 punkti). Paigakiindumus oli seega nõrgem rühmades, kus lahkumiskavatsus oli kindlam, kuid tulemused ei näita, kummas suunas see seos kujunes.
Regressioonanalüüsis kasutati koondindeksi asemel kolme osaindeksit eraldi, et hinnata sotsiaalse, praktilise ja emotsionaalse paigakiindumuse seoseid rändekavatsusega.
Mis eristab jäämise ja lahkumise poole kalduvaid elanikke?
Eelnev rühmade võrdlus näitas, et rändekavatsused erinevad paigakiindumuse, eluga rahulolu ja mitme taustatunnuse järgi. Need tunnused võivad aga olla omavahel seotud: näiteks erinevad nooremad ja vanemad elanikud nii rändekavatsuste kui ka paigakiindumuse poolest. Selleks, et hinnata iga tunnuse seost rändekavatsusega teiste tunnuste samaaegsel arvestamisel, kasutati multinomiaalset logistilist regressioonanalüüsi.
Regressioonimudeliga uuriti, kuidas olid taustatunnused, sealhulgas kolm paigakiindumuse osaindeksit, seotud tõenäosusega, et Ida-Virumaa elanik kaldus järgmise viie aasta jooksul maakonda jääma või sealt lahkuma. Nii jäämise kui ka lahkumise poole kaldumist võrreldi olukorraga, kus vastaja ei olnud oma rändekavatsuses kindel. Analüüsi eesmärk oli välja selgitada, millised tunnused eristasid jäämise või lahkumise poole kalduvaid inimesi neist, kes ei olnud oma kavatsuses kindlad.
Mudel põhines 564 vastaja andmetel, sest analüüsist jäid välja inimesed, kellel puudus väärtus vähemalt ühe mudelis kasutatud tunnuse puhul. Mudel oli tervikuna statistiliselt oluline ning selle kirjeldusvõime oli mõõdukas 1 [Mudel oli tervikuna statistiliselt oluline nivool p < 0,05. Nagelkerke pseudo-R² väärtus oli 0,29, mis osutas mudeli mõõdukale kirjeldusvõimele].
Regressioonanalüüsi tulemused (Lisa 1) näitavad, et paigakiindumuse osaindeksitest olid maakonda jäämise poole kaldumisega statistiliselt oluliselt seotud praktiline ja emotsionaalne kiindumus. Praktilise kiindumuse indeksi suurenemisel ühe punkti võrra kasvas jäämise poole kaldumise suhteline tõenäosus võrreldes ebakindla rändekavatsusega ligikaudu 19%. Emotsionaalse kiindumuse indeksi puhul oli vastav kasv 32%. Sotsiaalse paigakiindumuse seos jäämise poole kaldumisega ei olnud statistiliselt oluline. Seega eristasid jäämise poole kalduvaid elanikke ebakindlatest elanikest eelkõige tugevam emotsionaalne side kodukohaga ning kohalike töövõimaluste ja tööstusega seotud praktiline kiindumus.
Teistest mudelisse lisatud tunnustest oli maakonda jäämise poole kaldumisega seotud ainult sugu. Naistel oli meestega võrreldes ligikaudu 46% väiksem suhteline tõenäosus kuuluda jäämise poole kalduvate vastajate rühma, mitte ebakindla rändekavatsusega rühma. Emakeele, üldise eluga rahulolu ja vanuse seos jäämise poole kaldumisega ei olnud statistiliselt oluline.
Maakonnast lahkumise poole kaldumisega oli paigakiindumuse osaindeksitest statistiliselt oluliselt seotud ainult sotsiaalne kiindumus. Selle indeksi suurenemisel ühe punkti võrra vähenes lahkumise poole kaldumise suhteline tõenäosus võrreldes ebakindla rändekavatsusega ligikaudu 15%. Praktilise ja emotsionaalse paigakiindumuse seosed lahkumise poole kaldumisega ei olnud statistiliselt olulised. See tulemus osutab, et kohalike sotsiaalsete sidemete olemasolu eristas ebakindla rändekavatsusega elanikest neid, kes kaldusid maakonnast lahkuma.
Kuigi kõrgem üldine eluga rahulolu ei olnud statistiliselt oluliselt seotud jäämise poole kaldumisega, oli see seotud väiksema lahkumiskavatsusega. Ühepunktiline tõus eluga rahulolu skaalal vähendas lahkumise poole kaldumise suhtelist tõenäosust võrreldes ebakindla rändekavatsusega ligikaudu 19%. Vastaja emakeele seos lahkumise poole kaldumisega ei olnud statistiliselt oluline. Ka naistel oli meestega võrreldes ligikaudu 36% väiksem suhteline tõenäosus kuuluda lahkumise poole kalduvate vastajate rühma, mitte ebakindla rändekavatsusega rühma.
Tugev seos lahkumise poole kaldumisega ilmnes vanuse puhul. Võrreldes 55–64-aastaste maakonna elanikega oli 35–54-aastastel ligikaudu 2,2 korda ning 18–34-aastastel ligikaudu 5,4 korda suurem suhteline tõenäosus kuuluda lahkumise poole kalduvate, mitte ebakindla rändekavatsusega elanike rühma.
Järeldused
Varasem raport näitas, et ligikaudu pooled Ida-Virumaa elanikest kalduvad maakonda jääma, ligi kolmandik kaalub lahkumist ning paljude rändekavatsus ei ole veel kindlalt välja kujunenud. Selles raportis täiendasime seda pilti, näidates, millised paigaga seotud sidemed ja taustatunnused eristavad jäämise ja lahkumise poole kalduvaid elanikke ebakindla rändekavatsusega vastajatest.
Regressioonanalüüs näitas, et paigalejäämise ja lahkumise poole kaldumist eristasid osaliselt erinevad tegurid. Jäämise poole kaldusid sagedamini elanikud, kelle emotsionaalne side kodukohaga oli tugevam ning kes hindasid kõrgemalt kohalikke töövõimalusi ja piirkonna tööstuslikku eripära. Lahkumise poole kaldusid harvemini need, keda sidusid piirkonnaga lähedased inimesed ja toetav naabruskond. Ka kõrgem üldine eluga rahulolu oli seotud väiksema lahkumiskavatsusega, kuid mitte kindlama jäämiskavatsusega. Tulemused osutavad, et emotsionaalne ja praktiline kiindumus seostuvad eelkõige Ida-Virumaale jäämise poole kaldumisega, sotsiaalsed sidemed ja eluga rahulolu aga lahkumise väiksema tõenäosusega. Seega võib potentsiaalse lühiajalise meetmena inimeste lahkumisplaanide vältimiseks näha elanike sotsiaalsete sidemete edendamist. Siinkohal on võiksid abiks tulla just kohalikud üritused ja kodanikualgatused, mis tooks inimesi kokku ning aitaks neil kodukohas sidemeid ning kogukonda luua.
Vanus jäi teiste tunnuste arvestamisel siiski lahkumiskavatsuse oluliseks eristajaks. See kinnitab, et noorte õppimis-, töö-, eluaseme- ja eneseteostusvõimalused vajavad erilist tähelepanu. Eesmärk ei peaks olema noorte liikuvust takistada. Õppimiseks, töötamiseks või kogemuste omandamiseks mõneks ajaks mujale minek võib olla tavapärane osa eluteest. Piirkonna jaoks on oluline, et lahkumine ei tuleneks sobivate kohalike valikute puudumisest, et side Ida-Virumaaga säiliks ning et hilisem tagasipöördumine oleks realistlik ja soovitud võimalus. Selline käsitlus on kooskõlas arusaamaga, et inimeste liikuvus hõlmab vabadust valida, kus elada, sealhulgas võimalust jääda, lahkuda või tagasi pöörduda (de Haas, 2021).
Teiste Euroopa tööstuspiirkondade kogemus näitab, et ka majanduslik edu ja töökohtade olemas-olu ei taga iseenesest elanike jäämist. Olulised on ka tööturu mitmekesisus, eluase, sotsiaalne taristu, kultuuriline keskkond ja kohalik identiteet. Seetõttu vajab väljaränne sektoriülest ja kohapõhist käsitlust, mis seob majandusliku arengu eri elanikerühmade vajaduste ja elukeskkonna arendamisega (Harfst et al., 2024).
Piirkondliku poliitika seisukohalt osutavad tulemused vajadusele tugevdada praktilist, emotsionaalset ja sotsiaalset seotust üheaegselt. Praktiline seotus eeldab mitmekesiseid ja väärikaid töövõimalusi, kvaliteetseid teenuseid, sobivaid eluasemeid ning õppimis- ja eneseteostusvõimalusi. Emotsionaalset seotust võivad toetada piirkonna looduse, kultuuri, tööstuspärandi ja kohalike saavutuste nähtavaks tegemine. Sotsiaalset seotust aitavad tugevdada püsivad koostegutsemise võimalused, kohalike eestvedajate toetamine ning eri vanuses ja erineva taustaga inimeste kokkupuuted. Üksikute sündmuste kõrval vajavad kogukondlikud tegevused järjepidevust, eestvedajaid ja püsivaid tegutsemisvõimalusi.
Praktiliste arengutingimuste ja sotsiaalsete sidemete kõrval väärib tähelepanu ka Ida-Virumaa piirkondlik kuvand. Emotsionaalse paigakiindumuse seos jäämise poole kaldumisega osutab, et tähtis ei ole ainult see, mida piirkond materiaalselt pakub, vaid ka see, millisena inimesed oma kodukohta mõtestavad. Ida-Virumaa probleemide aus käsitlemine on vajalik, kuid piirkonna kujutamine peamiselt puuduste, mahajäämuse ja riskide kaudu võib jätta tagaplaanile selle, mida elanikud oma kodukohas väärtustavad. Meade (2021) juhib tähelepanu sellele, et kohtade püsiv negatiivne kujutamine võib mõjutada nii elanike suhet oma elukohaga kui ka kogukonna arenguvõimalusi.
Piirkondliku kuvandi parandamine ei asenda siiski töökohtade, teenuste ega elukeskkonna arendamist. Seda tuleks mõista tegelike väärtuste ja arengute nähtavaks tegemisena. Ida-Virumaad tasub käsitleda mitte ainult probleemide, vaid ka looduse, kultuuri, tööstuspärandi, kohalike teadmiste, inimeste saavutuste ning tekkivate võimaluste kaudu. Piirkonna atraktiivsus ei seisne inimeste iga hinna eest paigal hoidmises, vaid võimes pakkuda eri eluetappides inimestele praktilisi tulevikuvõimalusi, kuuluvust ja vastastikust tuge ning säilitada side ka nendega, kes veedavad osa oma eluteest mujal (de Haas, 2021; OECD, 2023).
Lisad
Lisa 1. Ida-Virumaa elanike rändekavatsusega seotud tegurid multinomiaalses logistilises regressioonmudelis. N = 564; võrdluskategooria: lahkumise või tagasipöördumise suhtes ebakindel.
| Tegur | Kordaja B | Riskisuhe exp (B) | Olulisuse tõenäosus p |
|---|---|---|---|
| Rändekavatsus: Kaldub jäämise poole | |||
| Vabaliige | -3.195 | <.001 | |
| Sotsiaalne kiindumus | 0.09 | 1.094 | 0.271 |
| Praktiline kiindumus | 0.173 | 1.188 | 0.022 |
| Emotsionaalne kiindumus | 0.278 | 1.32 | <.001 |
| Üldine eluga rahulolu | 0.082 | 1.085 | 0.103 |
| Emakeel – eesti keel1 | 0.023 | 1.024 | 0.936 |
| Sugu – naine2 | -0.621 | 0.538 | 0.003 |
| Vanusegrupp – 18-343 | 0.109 | 1.115 | 0.725 |
| Vanusegrupp – 35-543 | 0.049 | 1.051 | 0.833 |
| Rändekavatsus: Kaldub lahkumise poole | |||
| Vabaliige | 1.519 | 0.01 | |
| Sotsiaalne kiindumus | -0.161 | 0.852 | 0.039 |
| Praktiline kiindumus | -0.119 | 0.888 | 0.147 |
| Emotsionaalne kiindumus | 0.039 | 1.04 | 0.594 |
| Üldine eluga rahulolu | -0.206 | 0.814 | <.001 |
| Emakeel – eesti keel1 | -0.288 | 0.75 | 0.397 |
| Sugu – naine2 | -0.449 | 0.638 | 0.046 |
| Vanusegrupp – 18-343 | 1.694 | 5.443 | <.001 |
| Vanusegrupp – 35-543 | 0.779 | 2.18 | 0.007 |
1 – Taustakategooria: vene keel
2 – Taustakategooria: mees
3 – Taustakategooria: 55-64
* Tumeda tekstiga on märgitud seosed, mis on statistiliselt olulised olulisuse nivool 0,05.
Kasutatud kirjandus
- de Haas, H. (2021). A theory of migration: The aspirations–capabilities framework. Comparative Migration Studies, 9, Article 8. https://doi.org/10.1186/s40878-020-00210-4
- Harfst, J., Kozina, J., Sandriester, J., Tiran, J., Bole, D., & Pizzera, J. (2024). Problematization and policy responses to youth (out)migration in small and medium-sized industrial towns. European Planning Studies. https://doi.org/10.1080/09654313.2024.2438964
- Meade, R. R. (2021). Territorial stigmatization in theory and practice, and its implications for community development: An introduction to the themed section. Community Development Journal, 56(2), 191–202. https://doi.org/10.1093/cdj/bsab002
- OECD. (2023). Rethinking regional attractiveness in the new global environment. OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/a9448db4-en